Laiarööpmeline mootorvagun.
|
Aastal 1927 hakkas Lõuna-Eesti reisijaid teenindama Eesti esimene sisepõletamismootoriga varustatud mootorvagun. Sellega ilmus võimalus uue veeremiga asendada vanu ja aeglasi auruvedureid ning tõsta raudtee populaarsust.
1930. aastate algul otsustati uute mootorvagunite ehitamisel asendada bensiinimootor diiselmootoriga. Selle kasuks rääkis parem töökindlus, sest puudusid nõrga töökindlusega karburaator ja süütesüsteem. Diiselmootoril oli suurem kasutegur ja väiksemad käitluskulud - kütusena kasutatav raske õli oli hinnalt mitu korda bensiinist odavam. Mehaaniline ülekanne oli asendatud elektrilisega, diiselmootori väntvõlli pöörlemisenergia kanti alalisvoolugeneraatorile, mis muutis selle elektrienergiaks. See juhiti veoelektrimootoritesse, mis käitasid veorattad.
Esimene diiselmootorvagun valmistati Raudtee Peatehases aastal 1935 ning 21. juunil korraldas raudteevalitsus proovisõidu Haapsallu, mille käigul saavutas uus vagun ajuti 100-kilomeetrilise tunnikiiruse. Tee Tallinnast Haapsallu (104,5 km) kaeti 1 tunni ja 24 minutiga, juure arvatud ka mõningad peatused. Rong liikus kiirusega 77 km/h, mis oli 30-ndatel aastatel suur saavutus. Alates 26. juulist hakkas diiselmootorvagun, mis sai tähise DeM 31, Tallinna ja Haapsalu vahel juba regulaarselt sõitma, tehes iga päev kaks sõitu sinna-tagasi. Sõit Tallinnast Haapsalu peatustega kõigis Keila ja Haapsalu vahelistes jaamades ja peatuskohtades kestis 1 tund ja 58 minutit. Varem sõitis auruvedur Haapsallu ligi 4 tundi.
Kuna nii kiiret ja soodsat ühendust läänlastel pealinnaga varem ei olnud, ristis rahvas selle rongi Saksamaal Berliini ja Hamburgi vahel ühendust pidava Lendava Hamburglase eeskujul "Lendavaks Läänlaseks".
Uue mootorvaguni pikkus oli 21 meeter, laius 3,2 meetrit ning tühimass 41,5 tonni. Taanist tellitud diiselmootor 6175 CA võimsusega 240 hobujõudu võimaldas liikuda kiirusega kuni 100 km/h, keskmine kütusekulu oli 60 l/100 km. Veoelektrimootorid telliti Rootsist, generaatori valmistas tehas Volta. Vagunile võis ka järele haakida ühe reisivaguni. Pidurdamiseks kasutati Westihouse`i õhkpiduriseadet.
Uus mootorvagun jättis reisijatele väga meeldiva mulje. Väljast helekollase laudisega kaetud vagun oli sisustatud lihtsalt, kuid mugavalt. Suured aknad tagasid reisijatele avara väljavaate, istmed olid puidust, põrandal vaip, tualetiruumis pesemistarbed ning seintel pildid Piritast ja Pühajärve maastikust. Salongis oli ettenähtud 88 istekohti.
Aastaks 1937 ehitati sama projekti järgi veel üks laiarööpmeline diiselmootorvagun, mis sai tähise Dem 32.
Mootorvagunitest juba räägiti kui tulevikusõidukitest Eesti raudteedel, kuid alanud Teine maailmasõda tõmbas kriipsu ilusatele plaanidele peale. Aastal 1940 kõik Eestimaa mootorvagunid olid töölt kõrvaldatud ning evakueeritud valdavalt Venemaale. Lendava Läänlase vaguni keret kasutati Koplis laoruumina kuni 1980. aastate alguseni. Mootorvagun DeM 32 töötas Jaroslavi raudteel raudteeülema ametisõidukina veel kaua pärast sõda.
Dmitri Knjazev
|
