EESTIMAA RONGID | TALLINNA TRAMM
EESTIMAA RONGID   



BENSIINIMOOTORVAGUNID



1920-ndatel aastatel tekkis auruvedurite asendamise vajadus suurimate linnade lähiliinidel, kus harva ja aeglaselt sõitvate rongide väike täituvus tekitas kahjumit. Enne ja pärast sõitu auruvedur nõudis aegaviitvaid töid, kiirendusvõime oli nõrk, sageli vajas aurukatel parandustöid. Auruveduri kasutegur oli madal, sest soojusenergiakadu oli suur.

Kui pealinnas oli rongiliikluse arenemise probleem lahendatud Tallinn - Pääsküla liini elektrifitseerimisega, siis Eesti teises suurimal linnas - Tartus - sellistest plaanidest loobuti ning otsustati teist veoliiki kasutada.

1920-ndate alguseks sisepõlemismootor oli juba piisavalt arenenud, et kasutada seda raudteeveeremi jõuallikana. Samuti jõudsalt kasvas ottomootoritega vagunite kasutamine maailma raudteedel.

Tartu - Elva liini teenindamise jaoks otsustati mootorvagunite kasutusvõimaluste katsetamiseks ehitada üks väike, kerge ja odav mootorvagun ning eraldati selleks 700 tuhat marki. Vaguni kere, raam ja masinaosad valmistati Tallinna töökodades. Vaguni pikkus oli 8 meetrit, mass 9 tonni. Vagun oli projekteeritud kasutult seisnud võimsusega 45 hobujõudu neljasilindrilise veoauto mootori "ITALA" baasil. Jõuülekanne ehitati sarnaselt autode omaga ehk mehaaniline, nelja edasi- ja ühe tagasikäiguga. Bensiini tarbimine oli keskmiselt 32 liitrit 100 km kohta. Vagun sai sõita kiirusega kuni 60 km/h. Aelglustumiseks kasutati kahte teineteisest sõltumatut käsipidurit. Salongis oli paigaldatud 34 istekohti. Vagunit köeti mootori heitgaasitorustiku abil. Mootorvagun sai tähiseks M11.

22. aprillil 1927 korraldati esimene proovisõit Tallinna ja Tapa vahel, 2. mail tehti katsesõit Tallinnast Haapsallu. Tulemustega oldi rahul ning mootorvagun saadeti Lõuna-Eestisse.

Bensiinimootorvaguni kasutamine Tartu - Elva liinil osutus väga otstarbekaks. Liiklus tihenes, reisijate arv tõusis enam kui poole võrra. Samal ajal käituskulud jäid peaaegu endiseks ning ehituskulud teeniti peagi kuhjaga tagasi.

Kuna esimene mootorvagun näitas väga positiivseid tulemusi, ehitati aastail 1927-1930 veel viis laiarööpmelist bensiinimootorvagunit, mis töötasid peamiselt Lõuna-Eesti liinidel. Kered ja veermikud valmistati Tallinnas Raudtee Peatehases, mootorid aga, mille maksumus oli eriti suur (ligi 35 tuhat krooni) telliti Saksamaalt. Kõik uued mootorvagunid olid kaheteljelised, ainult viimane neist oli neljateljeline, samuti kõigile neile võis järele haakida ka ühe reisivaguni ning siis mootorrong mahutas juba 120-150 istekohta.

Dmitri Knjazev

Eesti Raudteeajaloo Selts
Copyright 2007-2016, ERTAS.
Kõik materjalid on nende autorite omand.
Nende kasutamine teistes ressursides ilma vastava loata on keelatud!
Statistika: 115 / 104284 / 158479.