Järve oli aastaid hõreda männikuga kaetud liivik Tallinna külje all. 1920.-1930. aastatel kerkisid Järvele praeguste Laine ja Järve tänava äärde raudteelaste kooperatiivi Kodu ja Mustamäe poole kooperatiivi Oma Maja elamud.
Uue elamurajooni läbival Tallinn - Paldiski raudteel oli aastal 1923 otsustatud rajada peatuskoht, mille ametlik avamine toimus sama aasta 29. septembril.
Aastal 1924 algas Tallinna ja Pääsküla vaheline elektrirongiliiklus, mis tõi kaasa ka Tallinna ümbruse kiire areng. Tõuses ka Järve tähtsus ning aastal 1925 peatuskoht sai jaama õigused.
Aastal 1929 oli Ülemiste - Tallinn - Nõmme liinil rakendatud poolautomaatblokeering, ning aastal 1930 oli Tallinna ja Nõmme vahel liikluseks avatud teine peatee. Umbes samal ajal oli Järvel rajatud kõrvaltee, mis paiknes jaamahoone taga. Hiljem oli kõrvalteid vähemalt kaks.
Aastal 1939 alustati Järvele ehitama moodsat elavhõbealalditega veoalajaama, kuid see jäi pooleli. Samal ajal rajati Järve ja Ülemiste vaheline ühensdustee, mille eesmärk oli eeskätt sõjaline.
Saksa vägede saabumisega Eestisse viidi 1942. aastaks kõik Eesti laiarööpmelised raudteeliinid ringi rööpmelaiusele 1435 mm, mis võimaldas siin liikuda Saksa Riigiraudtee veeremil. 1942 - 1944 demonteeris Saksa võim ka kontaktvõrgu.
1944. aasta sügisel naelutasid Punaarmee raudteeväeosad enamiku Eesti laiarööpmelistest raudteedest ringi endisele laiusele (1524 mm). Tallinn - Pääsküla lõigu paaritu tee naelutati ringi 1945. aasta kevadel.
Paljuski Saksa sõjavangide tööjõuga ning trofeeseadmete abil rajati aastal 1946 Järvele ennesõjaaegselt pooleli jäänud veoalajaama kasutades elektriraudtee jaoks uus veoalajaam. Kuna taastatud elektriraudteed hakkas teenindama vaid üks veoalajaam ja toiteõlad olid seetõttu väga pikad ning kontaktjuhtme põiklõige suhteliselt väike, siis oli otsustatud suure pingelanguse vältimiseks tõsta alajaamast väljastatava alalisvoolu pinge 1100 voldini - piirini, millele vaguni juhtimisseadmistik ja isolatsioon veel vastu pidasid.
Alajaama tarbeks rajati ka vajalikud juurdeveoteed ning kõrge kaubaplatvorm. Haruteede konfiguratsioon ajaga muutus.
EM165 ja EM167 trofeerongide kasutamiseks oli samal 1946. aastal Järvele rajatud kaks paekivist ooteplatvormi pikkusega 146 meetrit (8 elektrirongi vagunit) ja kõrgusega 915 mm (Berliini rongide põrandakõrguse tase). Elektrirongide liiklus oli lõplikult taastatud 18. augustil 1946 a.
Aastal 1958 linnalähiliinidel ilmusid esimesed SR3-tüüpi elektrirongid. Seoses sellega olid ooteplatvormid kaetud betooniga, et saavutada standartset kõrgust 1100 mm.
Üheksavaguniste SR3 elektrirongide kasutusele võtmisel pikendati ooteplatvormud 200-meetrini kasutades selleks 6-meetrised raudbetoonpaneele. Nõmme poolt olid perroonid pikendatud 24 meetrit võrra ning Tallinna poolt 30 meetrit võrra ehk ülesõiduni.
Aastaks 1964 oli rakendatud Järve jaama elektritsentralisatsioon, kuid automaatpöörangud olid paigaldatud ainult peateid puudutavatele siirdetele. Selleks ajaks olid kõik jaamahoone taga paiknenud jaamateed üleskorjatud. Samuti oli Järve tänava ülesõit varustatud automaatsignalisatsiooniga, Tallinn - Pääsküla lõigul rakendati neljanäiduline täisautomaatblokeering. Tööstusettevõtede ("Flora", Eesti Energia, raudbetoontoodetetehas jt.) teenindamiseks olid rajatud uued pargi- ning juurdeveoteed.
Järve - Ülemiste jaamavahe oli varustatud poolautomaatblokeeringuga, rongide ärasaatmine Järvelt Ülemiste suunas toimus signaali "kaks rohelist tuld" alusel. Tänapäevase Järvevana ülesõidu lähedal paiknes Risti post, kus laiarööpmeline liin ristus kitsarööpmelisega. Posti läheduses liitus Järve - Ülemiste jaamavahele ka hatutee Liiva jaama kandis asuva Kvatz tehasest.
Tollaaegsest ametidokumentatsioonist selgub, et kitsarööpmelise raudteeliini ümbernaelumisel aastal 1969 ilmselt polnud Risti postil liinide ristumine paigaldatud, kuid selle paigaldamise võimalus tekkinud vajaduse juhul oli säilinud. Aastal 1987 oli Järve jaamas ajulitelt demonteeritud põõrang 3, mis võimaldas liikuda Ülemiste suunas. Tagasi polnudki p&aouml;örang paigaldatud ning aastaks 1996 oli kogu harutee Järvelt endise Risti postini lõplikult üleskorjatud.
Aastal 1996 hakati rajama A.H.Tammsaare tee pikendust ja selle ühendust Järvevana teega. Seega ilmus Järvele uus raudteeviadukt ning aasta 1997 oktoobri lõpus Järve tänava ülesõit suleti.
Samal ajal lammutati ooteplatvormide pikenduse ning selle pikkus sai taas 146 meetrit. Aastaks 2000 on pargi- ja haruteed üleskorjatud. Sellest ajast töötab Järve jaam ainult veoalajaama tarbeks.
Seoses Stadler FLIRT rongide saabumisega rajati aastal 2012 uued ooteplatvormid, mille kõrgus on vastavalt euroopa standardile 150 mm. Perroonide asukoht pole muutunud, kuid pikkus suurenes 150 meetrini.
JAAMAHOONE
Järve peatuskoha avamiseks aasta 1923 septembris oli ajutiseks jaamahooneks toodud kaks rööbastelt mahatõstetud raudteevagunit. Reisivagun oli ettenähtud teenistusruumideks ning kaubavagun kulus ooteruumina.
Kui aastal 1925 sai senine peatus jaama õigused, uus staatus nõudis ka soliidsemat ja kapitaalsemat hoonet.
Juba aasta 1926 juuliks sai valmis moodne arhitekt Karl Burmani projekteeritud jaamahoone. Hoone oli rajatud juugendstiilis ning selle iseärasuseks on ümarkaarsed uksed, tiheda ruudustikuga aknad ja kõrge, sindlitega kaetud kelpkatus.
Piletimüük jaamahoones lõpetati aasta 1998 kevadel. Veidi varem ehk aastal 1997 oli jaamahoone arhitektuurimälestisena kaitse alla.
Kümne aasta jooksul seisis hoone tühjana, kuid aastal 2008 avati jaamahoones noortekeskus.
