TALLINN - KEILA
EESTIMAA RONGID | TALLINNA TRAMM
EST
EESTIMAA RONGID   
Tallinna jaam.

Elektrirong ER1-39 Lilleküla peatuses.

Elektrirong ER2-1032 väljub Tondi peatusest.

Elektrirong ER1-81 Järve jaamas.

EM167 Rahumäe viadukti all.

Elektrirong ER1-104 Rahumäe peatuses.

Elektrirong ER1-49 Nõmme jaamas.

Elektrirong ER12-6001 Hiiu peatuses.

Elektrirong ER1-15 Kivimäe peatuses.

ER1-86 Pääsküla jaamas.

Elektrirong ER2-1032 Saue jaamas.


TALLINN - KEILA

Pikkus - 26,9 km.
Ehitatud 1869-70 a.
Elektrifitseeritud:
  Tallinn - Pääsküla 1200V - 1924,
  Tallinn - Pääsküla, 750V - 1946,
  Tallinn - Keila, 3300V - 1958.
Êàheherajalised lõigud:
  Tallinn - Pääsküla 1930-ndatest,
  b/p 89 km - b/p Valingu 1980-ndatest.

Nimetus km Av.
(sulg.)
aasta
TALLINN
104,4 1870  ex Revel
Lilleküla
102,2 1929  ex Ameerika
Tondi
100,7 1934
JÄRVE
99,3 1923  kuni 1925 a. - peatuskoht
Rahumäe
97,6 1926
Nõmme
96,5 1872
Hiiu
95,6 1926  ex Nõmme-Väike
Kivimäe
94,5 1924
PÄÄSKÜLA
93,3 1915  ex Petrovskaja Sloboda
Laagri
91,4 1928
Urda
89,7 2008
89km bl.post
89,2 198?
Padula
88,4 2008
Saue
85,6 1872  ex Friedrichshof
Valingu pl.
193?
VALINGU bl.post
81,5 197?
KEILA
77,5 1870  ex Kegel



Tallinn - Keila (Revel - Kegel) raudteelõik rajati aastail 1869-1870 Balti Raudtee Seltsi poolt Balti raudtee (Paldiski-Tallinna-Peterburi raudteeliin) peatee ühe osana. Balti raudtee ehitustööde koordineerimiseks oli kogu tee jaotatud 5 jaoskonna ja 40 ehituspunkti vahel. Tallinn-Keila raudteelõik kuulus I. jaoskonda, mis hõlmas teelõiku Paldiskist Aegviiduni (umbes 100 versta). Aprillist novembrini kestnud töödest võttis osa 6018 inimest, kellest 1307 olid eestlased.

Balti Raudtee ametlik avamine toimus 24. oktoobril (5. novembril) 1870 Narvas, sellega algas Eestimaal esimene regulaarne rongide liiklus. Et raudtee rajamine soodustas uute asunduste tekkimist, sai raudteelõigul kõige tulusamaks veoliigiks pärast avamist reisijate vedu.

Esialgu Tallinnast Keilani sõitis rong ilma peatuseta. Juba 1872. aastal rajati uued peatuskohad Saue (Friedrichshof) ja Nõmme. Aastal 1876 sai Nõmme peatuskohast raudteejaam, kuhu ehitati 1888. aastal uus platvorm ja kõrvaltee.

Aastaks 1915 rajati Peetri aedlinna (Petrovskaja Sloboda) elanike rahaliste annetustega tänapäevase Pääsküla raudteepeatuse. Laiarööpmeline raudtee äärde rajati madal platvorm, mis kandis nime Petrovskaja Sloboda (rahvakeeles Petrovka). Peatus avati liikluseks 1. mail 1915, ning aastal 1919. nimetati ta ümber Pääskülaks. Elektrirongiliikluse avamisega 1924. aastal peatuskohast kujunes jaam. Järgmisena sai valmis Järve raudteepeatus, mis oli liikluseks avatud 1923. aastal.

Tallinn - Nõmme - Pääsküla raudtee elektrifitseerimise idee autoreiks võib pidada tollast Eesti riigiraudtee juhti Willem Reinokit ning raudtee valitsuse veoosakonna ülemat Peeter Orlet. Raudtee Peatehaste insener Konstantin Tonstein ning insener Karl Jürgenson aitasid eelarvet ja projekte koostada. Mõttele andsid tõike elektrimootorvagunite suhteliselt odav ehitus ja ekspluateerimine ning vajadus elavdada Tallinna ja Nõmme vahelist liiklust, et leevendada pealinna korterikriisi.

1923. aasta märtsis eraldas Riigikogu raudtee elekrifitseerimiseks 34 miljonit marka, andes raha väärtuse langedes lisaks veel üle 5 miljoni magra. Sadamatehastelt telliti 66 metallposti, kuid suurt osa vasest kontaktjuhtmest kansid siiski puitpostid. Saksamaalt telliti mootorvagunite alusvankrid ja sealselt Siemens-Schuckerti tehaselt veomootorid koos elektriseadmetega. Alajaama seadmed ehitas ja monteeris Rootsi firma ASEA. 19. augustil 1924 lülitati Tallinn - Pääsküla liin 1200-voldise pingega alalisvolu alla, sakslasest mootorjuhi juhtimisel ning teedeminister Karl Kargi osalusel tehti esimene täispikk proovisõit.

20. septembril 1924 kell 11.15 väljus mootorvagunist ja kolmest järelvagunist koosnenud elektrirong avasõdule. Baltimaade esimese sõidupileti sai Eesti Vabariigi tollane esimene mees - riigivanem Friedrich Akel. Avasõidul osalesid ka teedeminister Karl Kark, siseminister Theodor Rõuk, sõjaminister Oskar Amberg ja riigiraudtee ülem Villem Reinok.

Varem Tallinna ja Nõmme vahel liikunud 13 paari aurorongide asemel hakkas Tallinn - Pääsküla liinil liikuma 27 paari elektrironge, millest 13 sõitsid Pääskülani.

Juba 1924 aastal reisijate nõudel oli elektriraudtee esimese uue peatuskohana avatud Kivimäe peatus.

Esimese tegevusaasta tulemused näidasid, et tehtud oli õige otsus. 1925. aasta jooksul kasutas elektrironge 1,37 miljonit reisijat. 1926. aastal, mil Eesti idanaaber Nõukogude Liit alles oma esimest elektriraudteed ehitas (Bakuus, Aserbaidzaanis), kasutas Tallinn - Pääsküla elektriraudteed juba 3,3 miljonit reisijat.

1926. aastal sai elektriraudtee kaks uut peatuskohta. Aasta algupoolel avati Väike-Nõmmel Hiiu peatuskoht. Algul kasutati nimetust Nõmme-Väike, mis segaduste vältimiseks (samanimeline rongide peatus asus kitsarööpmelisel raudteel) nimetati peagi ümber Hiiuks. 16. septembril avati Nõmme ja Järve jaamade vahel Rahumäe peatuskoht.

Üheteelise raudtee kõrvale vajati teist kontaktvõrguga rööpapaari. Üldsus nõudis uute peatuskohtade avamist, see tähendas aga reisijate arvu kasvu ja rongide arvu suurendamist. 1924. aasta lõpus asuti Tallinn - Nõmme liini muldkeha teise tee jaoks laiendama, juulis 1928 võidi asuda teise rööbastee paigalgamisele Tallinna ja Nõmme jaamade vahele ning selle elektrifitseerimisele. 1930. aastast alates said elektrirongid Tallinn - Nõmme liinil kasutada teist teed, ning 1933. aasta märtsi esimesel poolel algas elektrirongide liiklus kahel teel Tallinnast Pääskülani.

Kuna liiklustihedus kasvas, oli vaja tagada Tallinna linnatänavate ja raudtee ristumiskohtade ohutus. 1925 - 1926 rajati Rohu tänava ja Paldiski maantee kohale betoonkonstruktsiooniga viaduktid. 1927. aastal asendati Rahumäel vana kitsarööpmelise raudtee Liiva ja Nõmme-Väike jaamade vaheline tsaariaegne puitviadukt insener Ado Johansoni projekteeritud betoonviaduktiga vaid 21 päeva jooksul, selleks kulus umbes 1,6 miljonit marka.

Aastal 1928 valmis Tallinnas Balti jaamas laulupeo ajaks uus perroon - platvorm nr 4 - kust Pääskülla suunduvad elektrirongid väljuma hakkasid. 1928/1929 ehitati uused reisijate platvormid Nõmmele, Rahumäele ning vastesse Väike-Ameerika tänava peatuskohta, mis sai 1933. aastal eestilikuma nime - Lilleküla.

Laagri raudteepeatust hakati kasutama 1928. aasta suvel. Sel ajal asus peatus praegusega võrreldes teisel pool Pääsküla jõge, ning rong peatus vaid nõudmisel. Ametlikult avati peatus 10. mail 1932. Uute individuaalelamute rajooni rajamisega Laagri asumisse nihutati raudteepeatus 1958. aastal üle Pääsküla jõe Pääsküla jaama lähemale, ehitati Paplite puiestee otsa raudteeplatvorm koos varikatuse ja piletimüügipaviljoniga.

1929. aasta kevadel paigaldas Rootsi ettevõte L.M.Ericssoni tütarettevõte Signalbolaget Ülemiste - Tallinn - Nõmme liinile Eesti Raudtee esimese poolautomaatblokeeringu, mida pikendati Pääskülani aastal 1934. Raudteel ilmusid valgusfoorid.

Linna tänavaraudteega parema ühemduse loomiseks hakkasid elektrirongid alates 12. märtsist 1933 peatuma ka Järve ja Lilleküla vahele Tondi tänava ülesõidukoha juurde rajatud uues peatuskohas Tondil.

1934. aastaks olid Eesti elektrirongid maha sõitnud umbes 2,7 miljonit kilomeetrit ehk üle 500 korra ümber maakera. Reisijaid oli veetud umbes 42 miljonit. Elektrirongid olid ainsad veovahendid Eestis, mis reisijateveos riigiraudteele kasumit teenisid.

1935. aasta suvel Tallinna ja Haapsalu vahel hakkas sõitma Eesti esimene algeline diiselrong Lendav Läänlane. Nii hakkas Tallinna ja Keila vahel nii elekktri- kui ka diiselrongide regulaarne liiklus.

Juba Teise Maaimasõja esimesel nädalal võeti Eesti oma elektrimootorvagunid käigust ära ja saadeti Venemaale Permi (end. Molotov) raudteele, kus neid enam elektriraudtee veeremina ei kasutatud. Tallinn - Pääsküla liinil hakkasid taas liikuma aururongid. 1941. aasta suvest hilissügiseni kasutati Tallinn - Pääsküla liinil väheseid siia jäänud vaguneid (ka kaubavaguneid) ja Eestis ehitatud Mtk-seeria auruvedureid - "mitkasid".

Saksa võim tõi kaasa uue rööpmelaiuse - 1435 mm, mis nimetati "normaalrööpmeks". Tallinn - Pääsküla liinil vedasid auruvedurid vanu Saksa reisivaguneid. 1942 - 1944 demonteeris Saksa võim kontaktvõrgu, seda kasutati Tallinna elektritrammi taastamisel pärast märtsipommitamist 1944. aastal.

1944. aasta sügisel naelutasid Punaarmee raudteeväeosad enamiku Eesti laiarööpmelistest raudteedest ringi endisele laiusele (1524 mm). Tallinn - Pääsküla lõigu paaritu tee naelutati ringi 1945. aasta kevadel.

Tallinn - Pääsküla elektriraudteed peeti sõjajärgse stalinliku viisaastaku üheks olulisemaks objektiks ja nii asuti seda taastama juba 1946. aasta alguses, kasutades saksa trofeeseadmestiku (pingega 750V). Kontaktvõrk monteeriti kokkuhoiu tõttu enamjaolt puidust kandepostidele, veelindlast vineerist valmistati isolaatoridki ning ehitati kõrged puitplatvormid Balti jaamas, Lillekülas, Tondil, Kivimäel ja Pääskülas. Paekivist kõrged platvotmid rajati Järvele, Rahumäele, Hõmmele ja Hiiule - need on säilunud aastani 2012. Taastamistööd, milles rakendati ka Saksa sõjavange, läksid kokku maksma 6,6 miljonit rubla.

Esimene trofeerong toodi Tallinna juba 5. augustil 1946, proovisõit korraldati 11. augustil. Auruvedur viis elektrirongi Tallinnast Järve jaama, kust see teedeministeeriumi elektriraudteede konstruktori D.Zahartsenko juhtimisel Pääsküla ja sealt tagasi sõitis. 18. audustil 1946 oli taas avatud regulaarne elektrirongiliiklus Tallinna ja Pääsküla vahel.

Pärast elektriraudtee taastmist sõitis elektrirong algusest valdavalt Nõmmeni, ainult mõnel korral päevas Pääskülani. Ülejäänud rongipaare teenindati siis auruveduritega. Aururong sõitis Tallinnast Pääskülla 40 minutiga, elektrirong poole lühema ajaga. Pärast täiendavate trofeesektsioonide lisandumist kadusid aururongid liinilt. Lisaüksuste tulek muutis elektriraudtee liikluse tunduvalt tihedamaks - kui 1946. aastal sõitis Tallinna ja Pääsküla vahel 7 paari ronge päevas, siis 1949. aastal tormas pealinna lähiliinil ööpäevas juba 57 paari elektrironge.

1955 - 1958 vahetati Tallinn - Pääsküla liinil puidust kontaktvõrgu postid matallist postide vastu. Samal ajal hataki elektriraudteed Pääskülast Keilani pikendama ning kontaktvõrgu pinge nimipingele 3300 V üle viima.

Elektriraudtee pikendamine Pääsküla - Keila lõigu võrra oli otsustatud juba 1947. aastal. Tegeliku pikendamisega jõuti 1958. aasta varakevadel. Kontaktvõrk rajati moodsatele keelbetoonpostidele. Nelja ja poole kuuga suudeti umbes 5 miljonit rubla maksma läinud 16-kilomeetrise raudteelõigu elektrifitseerimine ja rekonstrueerimine lõpule viia. Loodi soodne ühendus pealinna ja olulise põllumajanduspiirkonna vahel.

19. juulil 1958. avati kell 12.30 Tallinn-Balti vaksalis miitinguga Pääsküla - Keila elektriraudtee. Miitingu lõppedes lõikas ministrite nõukogu esimees Aleksei Mürisepp punase lindi läbi ning vedurijuht-instruktor Johann Helend sõitis uue elektrirongiga Sr3-1741+1742 Keilasse, kihutades kohati 90 km/h. Keilas peeti miiting ka kell 14.08 asus elektrirong Heino Rahula juhtimisel tagasiteele. Eestil oli nüüd 27 km elektriraudteed, mis töötas alalisvoolu pingel 3300 V. Samal aastal Keila ja Saue vahel avati ka uus peatuskoht Valingu külas.

Sr3 tüüpi elektrirongide tulekuga jäi vana elektridepoo Tallinnas kitsaks ega vastanud tehnilistele nõuetele. Seetõttu alustati juba 1959. aasta suvel Pääsküla jaama teljest 300 m kaugusel Laagri peatuskoha suunas uue mootorvagunidepoo rajamist. Algselt 1960. aastal valmima pidanud depoo ehitustööd venisid. Ehitis võeti vastu alles 1962. aasta suvel ning juba septembris lammutati elektrirongide esimeseks päriskoduks olnud ajalooline hoone, selle asemele paigaldati raudtee ning perroonid elektrirongide tarbeks.

1980-ndate aastate jooksul oli Pääsküla - Keila üherajalisel lõigul asuv Saue jaam kahe etapiga asendatud 9-kilomeetrise kaherajalise lõiguga, mis on piiratud Valingu külas (Valingu peatuskoha lähedal) ning raudtee 89-l kilomeetril asuva blokkpostidega. Sellega sai Pääsküla - Keila raudtee jägatud kolmaks jaamavaheks: Pääsküla - bl.post 89 km, bl.post 89 km - bl.post Valingu ning bl.post Valingu - Keila.

2008. aastal rajati Pääsküla ja Saue vahele kaks uut peatuskohta. Saue vallas Laagri aleviku lõunaserval asuv Urda peatuskoht oli liiklusels avatud 6. augustil. Saue vallas, jäädes Vanamõisa ja Alliku külade piirile rajatud Padula peatus avati liikluseks 23. detsembril.

Tänapäeval liiguvad Tallinna ja Keila vahel enemasti elektrirongid, kaubarongide liiklus on harv, vaid regulaarne - keskmiselt 3 rongipaari ööpaevas. Diiselrongide regulaarreisid olid katkestatud 1995. aasta septembris, Tallinn-Haapsalu linni sulgemisega.

Alates 2010. aastast Tallinn - Keila raudteel teostatakse uute reisirongide saabumiseks ettevalmistustööd. Ooteplatvormid ümberehitatatse euroopa kõrgusele 550 mm ning teostatakse teede kapitaal- või taastusremont.


Eesti Raudteeajaloo Selts
Copyright © 2007-2021, ERTAS.
Kõik materjalid on nende autorite omand.
Nende kasutamine teistes ressursides ilma vastava loata on keelatud!
Statistika: 28 / 399318.