EESTIMAA RONGID | TALLINNA TRAMM
EESTIMAA RONGID   
Mootorvedur TE3-4869 Tartu jaamas.

Mootorvedur TE3-6453 Pskov jaamas.

Mootorvedur TE3-4439 Tartu jaamas.

TE7-080 raudteetehnika muuseumis Moskvas.


TE3 ja TE7 DIISELVEDURID


DIISELVEDUR TE3

1950-ndatel aastatel tekkis vajadus moraalselt vananenud auruvedurite asendamises kaasaegse ning võimsamate mootorveduritega. Kuid aga aastast 1947 valmistatav diiselvedur TE1 ning aastast 1948 - TE2 ei suutnud olla asendusena võimsate auruvedurite FD, IS, LV ja P36 suhtes. Aastal 1950 oli Harkovi veduritehases alustatud kahesektsioonilise 12-teljelise mootoveduri projekteerimine. Antud diiselvedur peaks olla võimeline kõik auruvedureid liinilt välja vahetada. Aasta 1953 lõpuks valmistati uue veduri esimese sektsiooni, mis sai tähiseks TE3 (mootorvedur elektriülekannega, kolmas tüüp), aasta 1954 algul valmis veduri teine sektsioon.

Mudeli TE3 seeriatootmist alustati aastal 1955, isegi enne seda, kui kõik vajalikud katsed olid teostatud. Aastal 1956 oli TE3 diiselvedurite valmistamine alustatud ka Kolomna ja Luganski tehastes.

Veduri konstruktsiooni põhielemendideks oli pearaam ning vagunitüübi kere. Pearaam toetus kahele kolmeteljelise mootorpöördvankritele, kus paiknesid veoelektrimootorid. Iga sektsioon oli varustatud kümnetsilindrilise kahetaktilise Koreivo süsteemi diiselmootoriga 2D100, mille üksteise suunas liikuvad kolvid olid paigaldatud vertikaalselt. Diiselmootori nominaalvõimsus oli 1471 kW (2000 hobujõudu) ning selle jahutuseks kasutati vett. Samuti oli vesi kasutusel õli jahutusel. Iga sektsiooni külmkapis oli paigaldatud 36 õli- ja 24 veesektsiooni mis omakorda olid jahutatavad õhuga teljeventilaatori abil.

Veogeneraator MPT-99/47 nominaalvõimsusega 1350 kW pingestasid kuut veomootorit EDT-200A nominaalvõimsusega 206 kW pingega 450 V. Elektriveomootorid olid ühendatud järjestikult kahe kaupa kolmesse paralleelse rühmadesse.

TE3 mootorvedurite tootmine oli lõpetatud aastal 1976. Kokku oli valmistatud 6797 vedurit (koos modifikatsioonidega 6808 tk.), mis võimaldas suhteliselt kiiresti loobuda auruvedurite kasutamisest kogu Nõukogude Liidu ulatuses.
DIISELVEDUR TE7

Reisiveduri TE7 katseeksemplar oli valmistatud mudeli TE3 baasil aasta 1956 lõpus. Aastal 1957 teostas vedur TE7-001 proovisõdud Moskva - Leningrad liinil, kus ta vedas ainult kiirronge, s.h. "Krasnaja Strela" rongi.

Mootorvedur TE7 erines baasmudelist kõigepealt veoreduktori suhtarvust (66:26, TE3 puhul 75:17), mis võimaldas tõsta maksimaalse kiiruse kuni 140 km/t, kuid aga katsesõidude tulemustel oli hiljem lubatud kiirus ikka piiratud kuni 100 km/t.

Kokku oli aastatel 1956 - 1964 valmistatud 113 TE7 mootorvedurit. Mudeli tootmine oli peatatud seoses kaasaegse ja täiuslikuma diiselveduri TEP60 ilmumisega.


TE3 ja TE7 EESTIMAAL

Eesti raudteedel liikusid TE3 mootorvedurid 1970-ndatest kuni 1990-ndate alguseni raudteelõikudel Petseri - Tartu ning Valga - Tartu. Peale seda oli aasta 1981 oktoobris veduri TE3-5432 B-sektsioon üleantud Gorkovskaja raudteelst AS Põlevkivi Raudteele. TE7 vedurid teenindasid mõnikord 1960-ndatel aastatel Leningrad - Tallinn kiirongi.


TEHNILISED ANDMED

TE3TE7
 Pikkus (mm)
12 16 969
 Laius (mm)
3 270
 Kõrgus (mm)
4 825
 Telje valem
2 x (30 - 30)
 Maksimaalne kiirus (km/t)
100140 / 100
 Töömass (t)
2 126
 Telje koormus (t)
21,521
 Pöördvankri baas (mm)
4 200
 Veomootorite võimsus (kW)
12 206
 Läbivate kõverate minimaalne raadius (m)
125
 Kütuse tagavara (kg)
2 5 440
 õli tagavara (kg)
2 1 4002 1 200
 Vee tagavara (l)
2 800
 Liiva tagavara (kg)
2 4002 700


Dmitri KNJAZEV

Eesti Raudteeajaloo Selts
Copyright 2007-2016, ERTAS.
Kõik materjalid on nende autorite omand.
Nende kasutamine teistes ressursides ilma vastava loata on keelatud!
Statistika: 27 / 99439 / 153634.